Tuulepargi rajamisega käib kaasas ka pargi hooldamiseks vajaliku taristu ehitamine – rajatakse näiteks hooldussadam, selle jaoks vajalikud teed ja muud ühendused. Tuulepargi lähipiirkonda tekib juurde uusi töökohti: nii parkide hooldamiseks kui ka seotud personali teenindamiseks.

Riigikogus on menetluses eelnõu, mille järgi määratakse meretuulepargi läheduses olevatele kohalikele omavalitsustele iga-aastane nn tuulikutasu. Seda saavad omavalitsused kasutada oma äranägemise järgi näiteks koolide või lasteaedade ehitamiseks, kohalike teede hooldamiseks või muul viisil elanike elujärje parandamiseks.

Tuulikute CO₂ emissioon kogu elutsükli jooksul oleneb tuuliku suurusest ning mida suurem on tuulik, seda väiksem on vastav emissioon. Näiteks 3 MW tuuliku puhul on emissiooniks 4,6g CO₂/kWh; päikeseelektrijaama heite suuruseks on hinnanguliselt 106g CO₂/kWh, võrreldes 1000g CO₂, mis paisatakse õhku 1 kWh elektri tootmiseks põlevkivist.

Sõltuvalt tuuliku võimsusest, asukohast (maismaa või meri) kulub tuuliku ehitamiseks ca 22–30 korda vähem energiat võrreldes sellega, kui palju ta oma eluea jooksul toodab. Tasuvusaeg, mille jooksul tuuliku tootmiseks kulutatud energia võrdub tuuliku poolt toodetud energiaga on ca 6,8 kuud ning ühe 3 MW tuuliku 20 aastase töötamise jooksul välditakse u 122 000 tonni CO₂ õhkupaiskamist. Lihtsustatult öeldes toodab tuulik juba kuue kuuga tasa kogu selle tootmiseks, töötamiseks ja käitlemiseks vajaliku energia.

Allikad: 1) Raadal, H.L., Gagnon, L., Modahl, I.S., Hanssen, O.J. 2011. Life cycle greenhouse gas (GHG) emissions from the generation of wind and hydro power. Renewable and Sustainable Energy Reviews. Elsevier. 15. p. 3417-3422
2) Lackner M. (2021) Energy Efficiency: Comparison of Different Systems and Technologies. In: Lackner M., Sajjadi B., Chen WY.(eds) Handbook of Climate Change Mitigation and Adaptation. Springer, New York, NY.

Keskkonnamõjude hindamise käigus viiakse läbi põhjalikud uuringud, et kaardistada tuulepargi võimalikku mõju elusloodusele. Uuringu käigus selgitatakse välja piirkonnas elavate ja liikuvate kalade, lindude, nahktiivaliste, hüljeste ning teiste liikide toitumisalad, rändekoridorid ning liikumisteed, et kogutud info pinnalt hinnata kavandatava meretuulepargi mõju täna selles piirkonnas elavatele ning seal liikuvatele liikidele.

Peamine mõju merevee kvaliteedile avaldub eelkõige meretuulepargi ehitusel vundamentide paigaldamise käigus veesambasse põhjasetete sattumisel ning heljumi tekkimisel. Heljumi hulk ning leviku kaugus sõltuvad nii merepõhja ehitusgeoloogilistest tingimustest, hoovustest, aga ka sette koostisest ja sellest, milline vundamendi tüüp on valitud.

Eeldatavasti on mõju merevee kvaliteedile lühiajaline ning lokaalne. Keskkonnamõju hindamise käigus modelleeritakse heljumi hulk ning leviku kaugus ning antakse hinnang võimaliku mõju kohta. Meretuulepargi opereerimise ajal võivad merevee kvaliteeti mõjutada võimalikud avariiolukorrad, mida annab kõikide ohutusreeglite järgimisel vältida.

Ükski tuulik ei asu rannikule lähemal kui 10 km, mistõttu tuulikutest lähtuv müra ei ületa maismaal piirväärtusi ning heli inimkõrvale kuulda ei ole. Tuulikute läheduses (kuni 800 m) võib keskmistel tuulekiirustel mürahäiringut esineda, kuid seejuures tuleks arvestada ka merel oleva üldise mürafooniga (tuul, lainetus jne), mis ühtlustab oluliselt tuulikute poolt põhjustatud müra.
Keskkonnamõju hindamiste käigus modelleeritakse tuulikute töötamisaegset müra, uuritakse lisaks õhus levivale mürale (sh infra- ja madalsageduslikule mürale) ka veealust müra ning selle mõju kaladele.

Tuulikute infraheli võimaliku mõju kohta inimestele on tehtud mitmeid uuringuid, mis on seni kinnitanud, et infraheli ei põhjusta inimesele terviseprobleeme ning elektrituulikute poolt põhjustatud infraheli jääb allapoole inimese kuulmis- ja tajumisläve. Tuulikute poolt emiteeritud infraheli on samas suurusjärgus looduslike nähtuste poolt tekitatud tasemetega. KMH käigus kirjeldatakse infraheli ja madalsagedusliku heli võimalikku mõju varasemate uuringute ja teaduskirjanduse alusel.

Lähim tuulik on:

• • Kihnu saarest – üle 10 km
  • Tõstamaa ja Lääneranna rannikult – üle 20 km
  • Häädemeeste rannikult – üle 40 km
  • Saaremaa rannikult – üle 30 km
  • Pärnu keskrannast – üle 50 km

Tuulikute nähtavus sõltub mitmetest teguritest – ilmastikutingimustest, tuulikute paigutusest, suurusest ja asukohast.

Saare-Liivi meretuulepargi visuaalsete mõjude hindamine viiakse läbi vastavalt Meretuulikuparkide arendamise edendamiseks visuaalse mõju hindamise metoodiliste soovituste juhendmaterjalile.

Hiljaaegu kõrgustesse kerkinud elektrihinnad, oht energiaga varustatusele ja rohepööre on väljakutsed, mille lahendamisest sõltub Eesti julgeolek ja heaolu. Jookseme ajaga võidu, et saaksime loobuda imporditavatest ja üldiselt fossiilkütustest ning tagada meie riigi julgeolek ja elektrienergia kättesaadavus soodsamatel tingimustel. Õnneks on meretuuleparkide näol lahendused käeulatuses ning nende kiire rakendamine kujunenud olukorras on ühiskondliku kokkuleppe abil võimalik, kuid see eeldab kõikide osapoolte – nii riigi, omavalitsuste, kogukondade kui ka ettevõtete – head tahet ja toimivat koostööd.

Eesti võime meretuuleparkides elektrit toota tagab kodumaiseks tarbimiseks vajaliku keskkonnasõbraliku elektrivarustuse ja võimaldab toota sisemaise transpordi ning tööstuse tarbimise katmiseks vajalikus koguses vesinikku. Ühtlasi saame eksporditava elektri abil parandada oma väliskaubandusbilanssi.

Eesti asub tuuleenergia tootmiseks väga heas geograafilises asukohas. Siin on madalad rannikuveed, tugevad püsivad tuuled ning seega ka tuulenergia arendamiseks palju sobilikke alasid. Tuuleenergia kasutuselevõtt on kulutõhus viis taastuvelektri tootmiseks ja elektrisüsteemi tulevikukindlaks muutmiseks. Elektrituulikute abil saame kokkulepitud kliimaneutraalsuse eesmärkide tuules Eesti ühiskonnale jõukust luua (toota elektrit enda jaoks ja müüa seda ka teistele riikidele) ja saavutada energiajulgeoleku, et mitte sõltuda kallinevatest imporditavatest fossiilkütustest.

Hiljuti avaldatud Rohetiigri (www.rohetiiger.ee) energia teekaart analüüsis meretuuleparkide rolli Eesti energiatulevikus. Eeldusel, et riik ja kohalikud omavalitsused teevad arendajatega tõhusat koostööd ja kiirendavad planeerimis- ja loamenetlusi, saaks viie aastaga maismaa tuulikute hulga kahekordistada (2022. aastal on Eestis tuulikuid kokku 145 tükki) ning rajada meretuulepargid võimsusega 2700 MW. Selline lisatootmisvõimsus võimaldab Eestil saada elektri netoeksportijaks ning aitab saavutada süsinikuneutraalsuse eesmärgid ka kütte- ja transpordisektoris.

Hetkel paigaldatavate meretuulikute võimsus on ~15 MW, mis tähendab Eestisse kokku umbes 180 tuuliku rajamist; maismaatuulikute võimsus on 5–6 MW ehk vaja oleks lisada ca 150 tuulikut. Tuulikutehnoloogia arenedes rajatakse üha suurema võimsusega tuulikuid, seetõttu võib tuulikute koguarv muutuda märkimisväärselt väiksemaks.

Kliimamuutuste pidurdamiseks peame liikuma süsinikuneutraalse majandusmudeli suunas Euroopa Liidu üleselt. Seega ei peaks taastuvenergia tootmine piirduma vaid sisemaise tarbimise katmisega, vaid võimalusel tuleks rakendada ka ekspordipotentsiaali nii, et taastuvenergia oleks kasutusel ka piirkonnaüleselt. Erinevad analüüsid on näidanud Eesti meretuuleparkide potentsiaaliks ligikaudu 10 GW.

Euroopa Liit on võtnud eesmärgi saavutada hiljemalt 2050. aastaks kliimaneutraalsus. Energiasektor vastutab kõige suurema osa kasvuhoonegaaside (edaspidi KHG) atmosfääri heitmise eest Euroopas. Sellest tulenevalt suunab EL liikmesriike vähendama oma CO₂ heitmeid. Uue geopoliitilise ja energiaturu olukorra tõttu peame märgatavalt kiirendama oma üleminekut puhtale energiale ning suurendama energiatõhusust, vähendades sellega Euroopa energiasõltuvust Venemaast.

2019. aasta detsembris esitas Euroopa Komisjon Euroopa rohelise kokkuleppe, mille eesmärk on saavutada ressursitõhusa ja konkurentsivõimelise majandusega Euroopa ühiskond. Euroopa kliimamääruse vahe-eesmärk on vähendada 2030. aastaks KHG netoheidet vähemalt 55% võrreldes 1990. aasta tasemega, mida on ka Eesti oma seisukohtades toetanud. Selle vahe-eesmärgi saavutamiseks võttis Komisjon 2021. aasta juulis vastu paketi „Eesmärk 55“ (Fit for 55). Vastukaaluna Venemaa sissetungile Ukrainasse 2022. aasta mais avaldatud „REPowerEU“ kavaga on plaan muuta Euroopa Venemaa fossiilkütustest sõltumatuks aegsasti enne 2030. aastat. Eestis nähakse taastuvenergia eesmärkide täitmise potentsaali ennekõike just tuuleenergia arendamises, hinnates Eesti riiklikus energia- ja kliimakavas tuuleenergia toodangu kasvu pea neljakordsena. See siht peab aga muutunud kliima- ja energiajulgeolekupoliitika valguses kasvama senisest veelgi enam.

Euroopa Komisjon on teinud ettepaneku suurendada ELi tasandi taastuvenergia eesmärki 45%ni (hetkel kehtiva 32% asemel). Eesti riiklikus energia- ja kliimakavas on planeeritud 2030 aastaks jõuda 42%lise taastuvenergia osakaaluni energia summaarsest lõpptarbimisest, mis omakorda kasvab tulenevalt vajadusest märgatavalt kiirendada üleminekut taastuvenergiale.

Taastuvenergia osakaal energia lõpptarbimises aina kasvab, seega kasvab ka vajadus energia varustuskindluse tagamiseks erinevate salvestustehnoloogiate nagu näiteks hüdropumpakumulatsioonijaamade ja vesinikutehnoloogiate kasutuselevõtmiseks. Vesinikku toodetaks elektrolüüsi teel nii-öelda ületoodetavast taastuvast elektrienergiast, mida parasjagu võrgus ära ei tarbita. Seega on vesinikuturu arendamise eelduseks suures mahus taastuvelektri olemasolu. Selleks on tarvis arendada  meretuuleparke, lahendada energiavõrgu mured, tugevdada siseriiklikku elektrivõrku ning riikidevahelisi ühendusi. Täiendavalt oleks vajalik edasi arendada tõhusalt biomassist elektri ja soojuse koostootmist kohalikul tasandil.

Tegelik tuulikute arv ja paigutus selgub hoonestusloa menetluse, sh keskkonnamõju hindamise (edaspidi KMH) käigus ning sõltub paljudest tingimustest: merepõhja ehitusgeoloogia, visuaalne mõju, lindude rändeteed, kalade kudealad, lennu- ja laevakoridorid jne. Seega ei ole võimalik hetkel täpselt öelda, mitu tuulikut parki kokku tuleb. KMH raames hinnatakse põhialternatiivina tuuleparki, kus on kuni 160 elektrituulikut, mille omavaheline kaugus on orienteeruvalt 1–1,25 km.

Arenduse esimeses etapis on planeeritud püstitada, vastavalt põhivõrguettevõtte poolt väljastatud tehnilistele tingimustele, ligikaudu 80 tuulikut koguvõimsusega 1200 MW, mille iga-aastane eeldatav elektritoodang ületab 5 TWh.

Maailma levinumad avameretuulikute tootjad on hetkel SiemensGamesa, Vestas ja GE Renewable Energy. Antud tootjad on ainukesed Euroopas kehtivatele nõuetele vastavad ja sertifitseeritud avameretuulikute tootjad.

Planeeritava võimsusega avameretuulikud, mida need tootjad pakuvad:

• • Vestas V236-15.0 MW™, rootori diameetriga 236 meetrit, tipukõrgusega 270m ja võimsusega 15 MW,
  • SiemensGamesa SG 14-236 DD, rootori diameetriga 236 meetrit, tipukõrgusega 270 meetrit ja võimsusega 14 MW,
  • GE Haliade-X 14 MW, rootori diameetriga 220 meetrit, tipukõrgusega 270 meetrit ja võimsusega 14 MW.

Viimastel aastatel on tuulikute tehnoloogia arenenud hüppeliselt ning sellest tulenevalt eeldame, et kavandatava meretuulepargi ehituse ajaks on turul saadaval võimsamad ja efektiivsemad tuulikud. Tegelik tuulikute arv, mudel ja paigutus selgub hoonestusloa menetluse, sh KMH ning tööprojekti koostamise käigus.