Kui räägitakse meretuuleparkidest, mõeldakse tavaliselt vaid suurtele valgetele tuulikutele, mis keerlevad merel tuult püüdes. Tegelikkuses on meretuulepark aga ainult silmnähtav osa palju laiemast väärtusahelast, mis algab juba aastaid enne esimese tuuliku püstitamist ja jätkub veel mitukümmend aastat pärast seda. Utilitase Saare-Liivi meretuulepargi arendus näitab, kui mitmekülgse majandusliku mõjuga on see valdkond ja milliseid võimalusi see Eesti majandusele pakub.

Kui alustada täiesti algusest, siis meretuulepargi rajamisele eelneb aastatepikkune arendustöö, mis hõlmab ulatuslikke keskkonna- ja tehnilisi uuringuid. “Meil on merel tehtud üle 20 erineva uuringu: nt linnustiku, nahkhiirte, hüljeste, kalade ja põhjaelustiku uuringud. Lisaks on tehtud merepõhja kaardistamine ja geotehnilised puurimised,” avas Utilitas Windi tehnikajuht Andrus Zavadskis arendusega seotud ettevalmistuste kogumahtu.

Tema sõnul on selle läbiviimisel Utilitas teadlikult eelistanud kohalikke teadusasutusi ja organisatsioone, et teadmised ja kogemus jääks Eestisse. Lisaks on kaasatud kompetentsi väljaspoolt Eestit ja seda peamiselt eesmärgiga suurendada Eesti teenusepakkujate oskusi. Kokku on uuringutesse investeeritud miljoneid eurosid, millest suurem osa on jõudnud just Eesti ettevõtetele ja teadusasutustele.

Miljardite investeering toob kaasa võimalused ja väljakutsed

Kui uuringufaas lõpeb ja ehitusluba on käes, algab tegelik suurinvesteering. “Kogu investeering on 1000-megavatise merepargi puhul mitu miljardit eurot, mis kulub tuulikute püstitamisele merre ning nende liitmisele elektrivõrguga,” täpsustas Zavadskis.

Selline summa toob kaasa märkimisväärseid võimalusi, kuid samal ajal esitab tööde tehnilise teostamise osas ka väljakutseid kohalikele ettevõtetele, kus veel esialgu sellise keerukuse ja mastaabiga töö osas on kogemus õhuke. Kõige realistlikumad võimalused kodumaistel ettevõtetel on seotud seetõttu vundamentide ehitusega.

“Näiteks betoonvundamenti oleks kõige mõistlikum Eestis valada, et mitte transpordikulu väga suureks ajada. Metallist avameretuuleparkide konstruktsioone ja vundamendi osi on juba Eestis toodetud näiteks BLRT poolt,“ märkis Zavadskis. „Iga tuuliku jaoks on vaja oma vundamenti, lisaks veel alajaamade paigalduseks vajalik vundament. See on aga nii suur maht, et tänasele Eesti ehitussektorile võib osutuda tõsiseks proovikiviks.“

„Tuulepargi hoolduslaevade ehitamise teadmine ja suutlikkus on ka Eestis olemas. Küsimus on lihtsalt võimekuses kõike seda suures koguses suhteliselt lühikese ajaga toota,” lisas ta.

Sadamate roll logistikakeskustena suureneb

Meretuulepargi arendajate kõrval mängivadki merele ehitamise puhul võtmerolli sadamad. Läänemere tuuleparkide majanduslike võimaluste ärakasutamise eesmärgil ehitab Tallinna Sadam just praegu Paldiskisse uut kaid, mis saab olema oluliseks lüliks tuulikute püstitamisel.

Vastavate parameetritega kai ning selle kõrval asuv tööstusala võimaldaks koondada erinevates riikides toodetud tuulikukomponente Eestis, et need sealt edasi merele erinevatesse meretuule arendustesse transportida. „Kõik, mis puudutab tuulikuosade ladustamist ja transporti – see võimekus on Paldiskis olemas,“ ütles Zavadskis.

“Tuulikukomponendid tarnitakse üle maailma kokku. Gondlid valmistatakse Taanis või Poolas, labade ja tornide valmistamise tehased on lisaks Euroopale ka Ameerikas ja Aasias. Me oleme siiani eelistanud võimalikult palju Euroopa tehaste toodangut,“ lisas ta. Paldiski sadamas tõstetakse tuulikuosad transpordilaevalt kai peale, teostatakse erinevad püstitamiseelsed testid, pannakse tuulik püstitamisvalmis ja tõstetakse paigalduslaeva peale, mille järel liigub laev tuulepargi alale ning paigaldab mitu tuulikut ühe seilamisega.

„Samuti paigaldatakse ka merealajaamad, kuid need tuuakse otse valmistajatehasest pargastega tuulepargi alale. Täiendavalt on vaja veel paigaldada elektrikaablid tuulikute ja merealajaama vahele ning merealajaamast mandrile merekaablitega randumispunktini ning maakaablitega sealt kuni liitumispunktini,” kirjeldas Zavadskis logistikaprotsessi.

Hooldus loob püsivaid töökohti aastakümneteks

Kui ehitusfaas on kõige nähtavam tegevus, siis kõige suurem ja pikaajaline väärtus tekib hoopis hooldusperioodiga seotud püsivatest töökohtadest. Meretuulepark töötab vähemalt 30 aastat ja vajab kogu selle aja jooksul regulaarset hooldust.

“Kui me võtame näiteks maismaal asuva Saarde tuulepargi, kus on üheksa tuulikut, siis sinna on vaja sisuliselt kolme-nelja tehnikut, kes tegelevad pargi igapäevase hooldusega ja lisaks tehnikuid, kes tulevad spetsiaalselt kohale regulaarsete hoolduste tegemiseks.  Merepargis on vajalike tehnikute hulk oluliselt suurem, sest seal on mitmeid kordi rohkem tuulikuid ja vaja on ka laevu ning laevameeskondi,” rääkis Zavadskis. Näiteks 80 tuuliku puhul on vaja korraga tööl olla umbes 30-35 tehnikul.

Tuulikute hooldus ei tähenda ainult töökohti tuulikute juures – kogu tugisüsteem vajab inimesi. “Kui hoolduslaev, mis on tavaliselt kolmekümnemeetrine katamaraan, ei ole kaugemal kui 50 kilomeetrit pargist, siis ta sõidab igal hommikul sadamast välja ja õhtul toob mehed tagasi. See loob töökohti ka maismaale: majutus- ja toitlustusasutustesse, pesumajadesse ja turvavarustuse kontrollidesse,“ lisas ta.

Koolitussüsteem on saanud hoo sisse

Riikliku tööjõuvajaduse OSKA uuringu järgi vajaks Eesti aastatel 2025–2040 vähemalt 600 koolilõpetajat tuuleenergia valdkonnas, sh 300 elektrituuliku tehnikut ja 150 labade hooldustehnikut.

Et valmistuda ette kasvavaks hooldustehnikute nõudluseks, hakkas sel sügisel Kuressaare ametikool esmakordselt õpetama elektrituuliku labade hooldaja eriala just suunitlusega avameretuulikutele. Pärnumaa Kutsehariduskeskuses koolitatakse elektrituuliku tehnikuid juba mullusest sügisest.

Sealjuures tekivad seoses tuulikute hooldusega lisaks otsestele tuulikutehnikutele ka mitmesugused tugifunktsioonide vajadused. Näiteks maismaal töötavad inimesed, kes juhtimiskeskuses igapäevaselt jälgivad tuulikute seisukorda ja töötamist, laooperaatorid jms.

Pikaajaline vaade

Meretuuleenergia väärtusahel ulatub kaugelt väljapoole tuulikute tootmist ja paigaldamist. See hõlmab teadusuuringuid, inseneriteenuseid, tootmist, logistikat, hooldust ja tugiteenuseid. Iga etapp loob võimalusi erinevatele ettevõtetele – alates spetsialiseeritud konsultantidest kuni majutusasutusteni.

Võimalused on olemas, kuid edu saavutamiseks peavad Eesti ettevõtted investeerima oma võimekuse arendamisesse õigel ajal. Arendamist ja ehitamist eraldab mitu aastat, mis annab kohalikele ettevõtetele aega end ette valmistada tulevasteks väljakutseteks ja võimalusteks.

Seetõttu kutsub Zavadskis üles ettevõtjaid juba varakult planeerima oma võimekusi, et soovi korral panna ennast konkurentsi meretuulikute püstitamisel ja hilisemal hooldamisel.

„Kindlasti soovime eelistada seda, et meretuulepargi arendusse panustaksid kohalikud ettevõtted, kui pakutav kvaliteet ja võimekus on konkurentsivõimelise hinna juures tasemel,“ lisas ta. „Juba praegu on meie poole pöördunud mitmed ettevõtted ja teadusasutused, kes selle vastu huvi tunnevad. Oleme alati valmis kaasa mõtlema ning oma vajadusi selgitama.“